I love you. Remember. They cannot take it.

Läks hoopis nii, et Kristjan läks alles eile Aafrikasse.. Meel oli eile ikka vägaväga kurb, polegi kunagi vist nii palju nuuksunud kui eile. Öösel väga magada ei saanudki, aga kui hommikul ärkasin ja nägin, et musi on kirjutanud, siis tuju natukene tõusis. Hiljem saatis mulle sõnumi ka, siis oli kõik juba palju parem, sest ta lubas helistada ka :) Ootan.

Viimased kuud temaga olid igatahes imelised. Koostasime endale jaanuaris või veebruaris listi asjadest, mis me peame ära tegema. Kaks asja äkki jäi tegemata, aga neid saame teha sügisel, siis kui ta tagasi tuleb. Jõudsime igatahes loomi vaatamas käia, maal olla, kalal käia (isegi ma sain paar kala kätte, aga Kristjan tahtis elussöödaga püüda vms, ja siis ta viskas mu väikesed beebikalad teistele söödaks ja ma jäin nendest ilma.. on ikka mees, eks?) Saime grillida ka hästi palju. Lihast on küll kopp ees natukeseks ajaks. Käisime ta sõpradega Kiisal kuskil jõe ääres grillimas. Väga mõnus koht oli, ainukene jama oli, et nii külmaks läks. Kui ära hakkasime minema, siis oli ainult 2 kraadi sooja ja nina ja varbad jääs. Tallinnat olen ma õppinud ka ikka tundma, nüüd vist ei eksigi enam seal väga ära.

Käisime Kristjaniga Jalametsa rabas ka. Kartsin, et seal kõik upub, aga õnneks oli suhteliseks kuiv. Mõnus sportlik päev (läksime sinna ratastega). Tagasi tulles kohtusime aga rästikuga. Mina õnneks teda ei näinud, aga sisisemist kuulsin. Hea ongi, et ei näinud tegelt - oleks ilmselt kisama hakanud ja rästiku veel rohkem närvi ajanud. Päraks oleks hammustada ka saanud ja siis oleks eriti jama olnud. Loodan, et Kristjan Aafrikas mõne maoga kokku ei puutu, need seal natukene metsikumad ja mürgisemad.. Aga ma olen kindel, et kõik läheb tal hästi. :)