Tehtut ei saa enam olematuks teha.

Otsustasin ka haigeks jääda. Kurgus on selline tunne, nagu siilid laseksid ringi. Nii valus lihtsalt. Tore vaheaeg. Päeval tegin uurimistööd ka. Jube asi on ikka. Üldse ei saa kuidagi sellega hakkama. Nii palju jamamist ja igast arvutised jnejne..Lühidalt on see mõttetu. Käisin täna Madise juures ka. Kõndisime koos Allari juurde. Täitsa mõnus oli, arutasime igast asju ja värki. Nüüd olen ilusti kodus ja sain ühe ebameeldiva üllatuse ka. Keegi sai vist mu peale kurjaks ja tahab mind nüüd enda elust täitsa ära kustutada. Ma ei oska ettegi kujutada, mis asjaga ma sellise käitumise olen ära teeninud. Tegelikult üks väike selgitus ei teeks üldse paha. Nii, et jeaps. Palun seletada mulle, mis värk on. :) Igatahes, ma ei tea.. Vastik on olla nüüd teadmatuses, mida ma tegin ja üldse MIS TOIMUB? Kõik on viimasel ajal imelikuks muutunud. Ainult tujutsevad ja ei põhjenda miks. A õnneks saadeti mulle üliarmas luuletus, mis tegi mu päeva natukene paremaks. Panen selle siia ka.


Su ilu kõik muu kahvatume paneb
su silmad, need silmad
neisse kadunuks ma jään
kuid su puudutus, nii õrn ja soe
on see, mis mul igaveseks meelde jääb.
Su embuses ma sulan
ei enam lahti lasta saa
need viimased sõnad enne
kui lahku lähevad me teed
kauaks jäävad kummitama veel.
Me vähesed kohtumised
täis mälestusi minevik
tähtis on see kõik
luban, et ei iial
mul meelest Sina kao.

Nii armas minuarust. :)