Ankara ja niisama juttu
Oleme nüüd paar nädalat ning nädalavahetust olnud Eskisehiris. Muidu iga nädalavahetus sõitsime ringi, a nüüd pole nagu jaksu olnud. Õues tihti sajab vihma ja on hirmus lämbe ka. Külm ei ole. Iga neljapäeva oleme käinud pubis ja nädala sees praktikal ning õhtuti kas jalutanud või kuskile kohvikus kohvi-teed-smuutit joomas käinud. Saime endale ühe apteegi juurde veel. See on meie kodust täitsa teises otsas, aga seal on tore. Suurem osa töötajatest on naised ning meie vanused. Üks töötajatest tegeleb aroomiteraapiaga. Loodame, et ta mõni päev õpetab meid ka. Bussiga sõidame sinna kuskil 20-30 minutit, oleneb täitsa liiklusest. Oleme õppinud vahepeal uusi türgikeelseid sõnu ka natukene:
Merhaba! - Tere!
Güle Güle! - Head aega!
Tesekuler (kirjapilt on valesti) - Aitäh!
Yok-yok - Ei-ei
Evet - Jah
Peršembe - Neljapäev
Süt - Piim
Karpuz - Arbuus (ihihi, mu lemmik vili, njom)Palju on selliseid sõnu, mis otseselt meeles ei ole, aga kui kuuled, siis tead mis tähendab. Näiteks kui lähed poodi, siis nad ütlevad sulle alati tere tulemast. Tegelikult ei olegi nii raske keel mida õppida, raske on hääldada pigem ja meelde jätta asju, kuna siin mõningad tähed on teise hääldusega. Oeh, igataheks tahaks kuskile mere äärde puhkama minna juba (tegelikult selle nädala lõpus läheme juba!)
Käisime eelmine pühapäeval Lilithiga kahekesi Ankaras. Ankara on Türgi pealinn.. Häbi on küll öelda, aga ma arvasin väga pikalt, et Istanbul on pealinn. Valisime seekord sõiduvahendiks kiirrongi. Rongiga sõitsime Ankarasse ainult 1.5h. Põhimõtteliselt nagu Tallinnast mul koju. Rong kihutas 250 km/h. See oli niiiiii lahe! Edasi-tagasi piletid läksid meil maksma natukene üle 13 euro. Muidu oleks saanud 10 euroga, aga tagasisuunal oli tavaklass välja müüdud. Saime osta pileti vagunisse, kus pakuti ka süüa.
Igatahes, jõudsime Ankarasse kuskile 10.30 hommikul juba. Võin öelda, et ega linn suurem asi polegi. Seal elavad pigem need poliitilised onukesed-tädikesed ja üldse siuke poliitiline linn. Suurem osa vaatamisväärsuseid ongi muuseumid, mis meile väga huvi ei paku. Võtsime endale kaks sihtkohta. Üheks oli Türgi teine kõige suurem kaubanduskeskus (esimene asub Istanbulis) ning Ataturki mausoleum. See sama Ataturk, kes siin on tähtis mees ja kelle pildid igalpool on. Kaubanduskeskusesse jalutasime kuskil tunnikese ning seal viibisime mitu-mitu tundi. See oli ikka päris-päris suur. Sain endale uued trenniriided hea hinnaga. Käisime keskuses söömas ka, sest kõht oli nii tühi rongisõidust ning sellest jalutamisest.
Peale keskust võtsime suuna Ataturki mausoleumi poole. Üllatus-üllatus! Poolele teel hakkas nagu oavarrest kallama. Passisime oma 30 minutit mingisuguse putka katuse all. Lõpuks jäi vihm veits vaiksemaks ja saime edasi liikuda. Olles kuskil 10 minutit kõndida jõudnud hakkas uuesti sadama! Too hetk ei olnud meil katusealust võtta ning kell tiksus ka juba kuklas.. seega tammusime edasi ning kohale jõudes olime parajalt märjad ning kurvad. AGA! See mausoleum oli seda kõike 100% väärt. Nii-nii võimas koht, et wau. Kui me saime õigesti aru, siis Ataturki surnukeha hoitakse seal samas kirstus (siuke suur kivikirst). Seal peavad sõduripoisid samamoodi valvama nagu meil Eestis presidendilossi valvatakse. Vihma korral said nad õnneks minna mingisugusesse karpi-kappi varju. Üks tüüp pildistas ühte sõduripoissi, mul hakkas täitsa kahju temast kohta.. sest ta ei tohi ju midagi öelda ega end liigutada.
Tegime enda turistipildid ära ning võtsime suuna vaikselt rongijaama poole.. Jällegi hakkas meeletult sadama. Jooksime uuesti kuskile putkasse varju. Sel korral tundus, et lõppu ei paistagi. Kõik tänavad uputasid! Ma pole kunagi varem nii tugevat vihma näinud.. ja see sadu algab alati nii järsku. Otsustasime, et peame võtma takso. Omal jalal minnes oleksime me 101% järgmine päev haiged olnud. Siin on taksodega nutikas süsteem. Nimelt on tänavatel nupukesed (kas liiklusmärkide või puude küljes) mida sa saad takso kutsumiseks vajutada. Ei pea helistama ega midagi. Ootad senikaua kuni mõni kollane auto otsustab kõrvale tõmmata ja sind peale korjata. Siin on taksosõit üpris odav ka (me sõitsime kuskil 3-4km vist ja läks 3 eurot + me istusime ummikus koguaeg, seega tiksus mõttetult raha juurde). Taksojuht kahjuks inglise keelt ei osanud, seega näitasime talle mapsi pealt kuhu soovima minna. Jõudsime rongijaama 1.5h varem. Läksime uuesti sööma, sest igav oli. Tegelikult lootsime, et rongijaamas mõni suveniiripood, sest see rongijaam oli suur. Aga kahjuks ei olnud seal midagi :( Suurem osa pinda seisis tühjana lihtsalt. Kell 19.20 läksime rongi peale ning enne 21 jõudsime koju tagasi. Käisime kiirelt veel poest läbi, sest wc-paber oli kodus otsas :D. Kodus rääkisime Ecega juttu ja jõudsime järeldusele, et teine kord enam Ankarasse ei läheks, aga vähemalt on ristike kirjas nüüd.
Merhaba! - Tere!
Güle Güle! - Head aega!
Tesekuler (kirjapilt on valesti) - Aitäh!
Yok-yok - Ei-ei
Evet - Jah
Peršembe - Neljapäev
Süt - Piim
Karpuz - Arbuus (ihihi, mu lemmik vili, njom)Palju on selliseid sõnu, mis otseselt meeles ei ole, aga kui kuuled, siis tead mis tähendab. Näiteks kui lähed poodi, siis nad ütlevad sulle alati tere tulemast. Tegelikult ei olegi nii raske keel mida õppida, raske on hääldada pigem ja meelde jätta asju, kuna siin mõningad tähed on teise hääldusega. Oeh, igataheks tahaks kuskile mere äärde puhkama minna juba (tegelikult selle nädala lõpus läheme juba!)
Käisime eelmine pühapäeval Lilithiga kahekesi Ankaras. Ankara on Türgi pealinn.. Häbi on küll öelda, aga ma arvasin väga pikalt, et Istanbul on pealinn. Valisime seekord sõiduvahendiks kiirrongi. Rongiga sõitsime Ankarasse ainult 1.5h. Põhimõtteliselt nagu Tallinnast mul koju. Rong kihutas 250 km/h. See oli niiiiii lahe! Edasi-tagasi piletid läksid meil maksma natukene üle 13 euro. Muidu oleks saanud 10 euroga, aga tagasisuunal oli tavaklass välja müüdud. Saime osta pileti vagunisse, kus pakuti ka süüa.
Igatahes, jõudsime Ankarasse kuskile 10.30 hommikul juba. Võin öelda, et ega linn suurem asi polegi. Seal elavad pigem need poliitilised onukesed-tädikesed ja üldse siuke poliitiline linn. Suurem osa vaatamisväärsuseid ongi muuseumid, mis meile väga huvi ei paku. Võtsime endale kaks sihtkohta. Üheks oli Türgi teine kõige suurem kaubanduskeskus (esimene asub Istanbulis) ning Ataturki mausoleum. See sama Ataturk, kes siin on tähtis mees ja kelle pildid igalpool on. Kaubanduskeskusesse jalutasime kuskil tunnikese ning seal viibisime mitu-mitu tundi. See oli ikka päris-päris suur. Sain endale uued trenniriided hea hinnaga. Käisime keskuses söömas ka, sest kõht oli nii tühi rongisõidust ning sellest jalutamisest.
Peale keskust võtsime suuna Ataturki mausoleumi poole. Üllatus-üllatus! Poolele teel hakkas nagu oavarrest kallama. Passisime oma 30 minutit mingisuguse putka katuse all. Lõpuks jäi vihm veits vaiksemaks ja saime edasi liikuda. Olles kuskil 10 minutit kõndida jõudnud hakkas uuesti sadama! Too hetk ei olnud meil katusealust võtta ning kell tiksus ka juba kuklas.. seega tammusime edasi ning kohale jõudes olime parajalt märjad ning kurvad. AGA! See mausoleum oli seda kõike 100% väärt. Nii-nii võimas koht, et wau. Kui me saime õigesti aru, siis Ataturki surnukeha hoitakse seal samas kirstus (siuke suur kivikirst). Seal peavad sõduripoisid samamoodi valvama nagu meil Eestis presidendilossi valvatakse. Vihma korral said nad õnneks minna mingisugusesse karpi-kappi varju. Üks tüüp pildistas ühte sõduripoissi, mul hakkas täitsa kahju temast kohta.. sest ta ei tohi ju midagi öelda ega end liigutada.
Tegime enda turistipildid ära ning võtsime suuna vaikselt rongijaama poole.. Jällegi hakkas meeletult sadama. Jooksime uuesti kuskile putkasse varju. Sel korral tundus, et lõppu ei paistagi. Kõik tänavad uputasid! Ma pole kunagi varem nii tugevat vihma näinud.. ja see sadu algab alati nii järsku. Otsustasime, et peame võtma takso. Omal jalal minnes oleksime me 101% järgmine päev haiged olnud. Siin on taksodega nutikas süsteem. Nimelt on tänavatel nupukesed (kas liiklusmärkide või puude küljes) mida sa saad takso kutsumiseks vajutada. Ei pea helistama ega midagi. Ootad senikaua kuni mõni kollane auto otsustab kõrvale tõmmata ja sind peale korjata. Siin on taksosõit üpris odav ka (me sõitsime kuskil 3-4km vist ja läks 3 eurot + me istusime ummikus koguaeg, seega tiksus mõttetult raha juurde). Taksojuht kahjuks inglise keelt ei osanud, seega näitasime talle mapsi pealt kuhu soovima minna. Jõudsime rongijaama 1.5h varem. Läksime uuesti sööma, sest igav oli. Tegelikult lootsime, et rongijaamas mõni suveniiripood, sest see rongijaam oli suur. Aga kahjuks ei olnud seal midagi :( Suurem osa pinda seisis tühjana lihtsalt. Kell 19.20 läksime rongi peale ning enne 21 jõudsime koju tagasi. Käisime kiirelt veel poest läbi, sest wc-paber oli kodus otsas :D. Kodus rääkisime Ecega juttu ja jõudsime järeldusele, et teine kord enam Ankarasse ei läheks, aga vähemalt on ristike kirjas nüüd.
 |
| Ma olemas väga õnnelik selle üle, et sajab |
 |
Kommentaarid
Postita kommentaar