Reis Erasmuse grupiga - Päev number 1

Lahkusime kodust neljapäeva öösel 12 aeg et sõita bussiga kuskil 7-8h Kuşadasısse. Kuşadası on üks Türgi kuurortlinnadest, eestlaste seas küll väga populaarne pole. Mõningad eestlased paiknevad Kuşadası vahetus läheduses Izmiris. Oleme Lilithiga Izmirist läbi sõitnud - meeletult suur linn! Igatahes, buss pidi lahkuma Esparki (suur kaubanduskeskus meie linnas) eest kell 00.00, kohal pidime olema kuskil 23.45. Olime põhimõttelised ainukesed, kes nii vara kohale end vedasid.. Liikuma saime alles kuskil 00.30 aeg. Türklased on ikka uimerdised. Buss oli äärmiselt ebamugav. Oleme varem sõitnud bussidega, kus on laadimispesa ning wifi.. seega selle puudumine tegi meid äärmiselt kurvaks, kuna me ei ostnud piisavalt palju interneti endale telefoni ja ei taha seda raisata. Suurema osa bussisõidust magasime.. Kui seda saab magamiseks nimetada. Küll jäi selg kangeks, küll kael. Hotelli ette jõudes olime äärmiselt õnnelikud, et see hirmus bussisõit läbi sai.

DAY 1

Saabusime hotelli ette kuskil 8 aeg hommikul. Õhk oli mõnus soe, aga valgus oli kuidagi väga ere silmade jaoks. Ööbisime hotellis nimega Sözer. Hotell iseenesest oli täitsa tore, wifi oli ainult megaaeglane ning olime kurvad, et saime kehva vaatega toa. Toit oli ka enamvähem - palju pakuti oliive, aga kuna mulle need ei maitse, siis ei tekitanud see minus emotsioone. Tahtsime Lilithiga olla kahekesi toas, aga kuna jäime sooviavaldusega hiljaks pidime tuba jagama kahe tüdrukuga. Mõlemad tüdrukud olid moslemi usku. Alguses veits kartsime, et kas me võime nende ees ikka süüa-juua (kuna moslemitel on terve mai kuu paast). Igatahes, kuna hotelli check-in oli võimalik alles kella 12st, siis sõime seal ainult hommikust ning istusime tagasi bussi, et võtta suund Neitsi-Maarja majja (?). See oli arvatavasti tema viimne elukoht. See majake asus kõrgel Bulbuli mäe otsas. Minu jaoks see suurem vaatamisväärsus polnudki. Seal maja ümber jooksid ringi mõningad mustanahalised, kes olid selga tõmmanud valge rüü ning tegid igas võimalikus kohas pilte. Ilmselt siis kristlased.

Mingisugune soovide sein. Naljakas, et soovid olid seinale kinnitud wc-paberiga. Igatahes igaüks kes enda soovi seinale kinnitas, tegi sellega ka pilti.

Neitsi-Maarja maja. Ei tea kuidas ta seal küll elas, sest seal majas ei olnud põhimõtteliselt mitte midagi, ainult 4 kivist seina. 

Kõik, kes soovisid said osta endale küünla ning süüdata selle põlema.

Edasi sõitsime Ephesusse. Ephesus on siuke suur Vana-Kreeka aegne linn. Seal on igasugused erinevad ehitised - alustades raamatukogust, lõpetades suurte templitega. Ilm oli meie jaoks seal kõndimiseks liiga palav, ma võin vaid arvata, aga ilmselt oli kuskil 30+ kraadi. Vanasti oli see ala suur kaubavahetuspunkt, kuna see muld ja maapind on väga mineraalirikkad, ning viljad kasvavad seal hästi. Mingi hetk muutus see usupaigaks ning tänapäevaks on kujunenud sellest üks Türgi kuulsamaid vaatamisväärsusi. Googeldasin natukene Ephesust, et siia tasutainfot saada ning koperdasin paari naljaka fakti otsa: 1) Did you know before the rich people used the toilets their slaves sat and heated toilets’ stone for their masters? 2) Did you know Ephesus which was once a seaport is now 6 miles away from the sea?Suutsime Ephesuses Lilithiga muidugi ka endale probleeme tekitada. Nimelt sellel suurel alal on kaks sisse- ja väljapääsu. Me enda loogika olime täiesti kindlad, et buss ootab meid samas kohas, kus ta meid maha pani. Olles jõudnud Ephesuse tagumisse otsa, otsustasime et okei, meil on nii palav, et hakkame parem tagasi liikuma. Jõudes algusesse tagasi ei näinud me ei bussi ega ka mitte ühtegi tuttavat nägu. Kirjutasime teistele, et kus on buss? ja sealt saime vastuse, et buss on teise väljapääsu juures. Naguuuu, kes see teeb nii!!? Kuna me enda pileti olime juba ära kasutanud ja sellega enam sisse ei saanud, pidime valvurile seletama enda muret ning õnneks lasi ta meid uuesti sisse. Kõndisime siis rõõmsalt kuuma päikese all uuesti teise otsa. Kuumus niiii metsikult tappis, et bussi jõudes olin ma täiesti ülekeha higine. Olime viimased, kes bussi jõudsid. Olime päris pettunud selles, et keegi midagi ei öelnud.

Raamatukogu

Raamatukogus end jahutamas

Edasi liikusime Sirince külla. See külakene on kuulus enda veinide poolest. Kohalikud kasvatavad kohapeal erinevaid marju ning teevad nendest veine, seega täitsa puhas kraam. Külas on hästi palju veinipoode ning igasugused suveniiriputkad. Ostsime mõlemad endale magnetid (otsustasime, et proovime igast linnast osta mõne mälestuse). Kõik veinimüüjad kutsusid meid enda juurde veine maitsma, kusjuures see kõik oli tasuta. Niimoodi kõikides poodides käies ja maitstes võib täitsa purju jääda. Me otsustasime osta esimest poest, kuna teistel oli natukene liiga palju piirituse maitset, hind oli muidugi odavam. Väikeses külakeses oskasid peaaegu kõik inglise keelt. Meiega tuli rääkima üks vanem meesterahvas, kes arvas et me oleme teismelised. Kui ütlesin, et ma olen tegelikult 23aastane, ehmus ta ning lubas Eestisse kolida. Tahab vist ka hästi säilida. Ja kusjuures, see mees on külastanud Soomet. Ütles, et hirmus külm riik, aga naistele pidid seal peale minema. Türgis pidid nooremad naised teda ONUKS kutsuma. :D Mulle isiklikult väga meeldis see küla, natukene tekkis kodune tunne seal. Kusjuures bussiparkla vahetus läheduses kasvas mulberry puu. Upitasime, et saada mõni küpsem mari kätte, sest alt poolt oli marjadega 1-0 tehtud. Saime kätte siukse pooltoore marja ja see ei maitsenud just kõige paremini.. veits nagu oleks kaselehte näksinud.

Mina otsustasin mulberry maitselise kasuks (mooruspuu marjad - Eestis pole ma selliseid näinud, veits siukse musika-metsmarja maitsega) ning Lilith valis kirsimaitselise.

Üks paljudest veinipoodidest. Lõpuks me istusime seal kuskil 20 minutit ja ootasime bussi. Mesilased veits ründasid, muidu oli täitsa tore.

Kogu see küla kulges mäest üles ja mäest alla. Palju kitsaid tänavaid, mis ongi selle külakese omapära.

Peale veiniküla võtsime suuna hotelli tagasi. Saime registratuurist lõpuks toavõtmed. Naljakas, et nelja inimese jaoks oli ainult ÜKS võti. Otsustasime, et viimane kes toast lahkub, viib võtma alla registratuuri. Hotellis olid niiii pehmed voodid! Meil Eskisehiri kodus on voodid veits kõvad. Igatahes, toas oli ka õhupuhur vms, see suur, mis seina peal käib. Meil oli nii palav, et tahtsime selle kohe tööle panna, aga meil ei olnud pulti. Helistasime registratuuri, et keegi tuleks ja tooks meile puldi. Lubati keegi saata. Ootasime päris kaua, a mitte kedagi ei tulnud. Mõtlesime, et käime siis vahepeal söömas ära ja tagasi tulles helistame uuesti. Sõime riisi ja mingisugust kanakastet, täitsa hea oli. Üpriski suur värske salati valik oli samuti. Me küll väga ei julge siin juurvilju süüa kuna Lilithil tekkis mingisugune lööve. Võibolla on see tingitud keemiast, mis nad põllumajanduses kasutavad, kes teab. Tuppa tagasi minnes helistasime uuesti ning paari minuti jooksul tuli alt üks noor poiss. Ta oli alguses nii kohmetu ja ei saanud üldse aru, mis meie probleem on. Kui aru sai, siis läks meile pulti tooma. Tagasi jõudes avastas, et pult ei tööta.. me arvame, et ta unustas patareid sisse panna. Igatahes, kuna see inimene oli meessoost, siis üks meie toakaaslastest jooksis vetsu peitu kuna tal ei olnud rätikut ümber pea (nad ei tohi võõrastele meestele enda juukseid näidata). Õhtul käisime Lilithiga veel mere ääres istumas ja jõime veini. Mõnus soe õhtu oli ja kuna seljataga oli peaaegu magamata öö ning meeletult tegus päev, siis uinusime kiiresti ning magasime nagu notid.

Homme proovin kirjutada teise osa meie reisist!