FETHIYE PARADIIS - OSA 2

TEINE PÄEV
Ärkasime hommikul kuskil 9 aeg, et sööma minna. Muide meil maksis hotellituba ainult kuskil 11 eurot (60 liiri) ja seal sees oli ka hommikusöök. Igatahes, sõime enda kõhud täis ning läksime uuesti basseini äärde peesitama. Kuna paraplaaniga pidime lendama minema alles kell 14.00, siis pidime paar tundi enda aega sisustama. Algselt pidime muidugi ka hotelli vahetama, ehk siis plaanisime tuppa enne 12st tagasi minna, et asjad pakkida ja asjad autosse panna. Kuna aga poisid käisid eelneval ööl joomas, siis John oli suutnud end nii purju juua. Tüüp oli hotelli ees rünnanud põõsaid ning hommikul ärkas nii, et hambast oli tükk väljas ja hotellituba oli ka täitsa vale. :D Seega nad kihutasid hommikul hambaarsti juurde, et see õnnetus parandada. Tänu sellele otsustasime, et jääme teiseks ööks ka samasse hotelli (Kutid said sellepärast katusetoa, et tegid eelneval ööl liiga palju lärmi..). Mingi hetk läks õues nii palavaks, et ei tahtnud enam päevitada. Otsustasime, et läheme ostame suveniire ning uudistame sellel peatänaval. Tüüpiline mina, nagu ikka, ostsin jälle Türgi silmasid kokku endale. Lilith sai LÕPUKS uued jalatsid, mida ta nii kaua tahtnud. Türki jõudes olid tal vanad juba katki.. aga ta lükkas seda ostu nii kaua edasi. :D See aeg kui Lilith tosse valis tiksus meile kell juba suht selga. Lõpuks me lihtsalt jooksime hotelli, et vahetada riided ning panna kinnised jalatsid paraplaaniga lendamiseks. (Algselt pidi Mert ka meiega lendama tulema, aga ta laristas esimesel päeval enda raha ära jaa otsustas, et ei tule)

Nüüd ma räägin teile enda elu kõige lahedamast kogemusest!
Kogunesime kuskil 13.50 selle teenusepakkuja juurde, kes meile paraplaaniga lendamise planeeris. Ootasime seal natukene kuni saabusid piloodid. Kõik piloodid olid üliõnnelikud ja toredad. Mäkke viis meid väike buss. Võin ausalt öelda, et mäkke sõit oli hirmsam kui paraplaaniga lendamine. See tee oli nii kivine ning ohtlik. Mitte ühtegi piiret ega midagi. Nii kui ühe vale liigutuse teed, siis lendad koos autoga sellelt kaljult alla ka. See tee oli megakitsas ka. Mulle jäi mulje, et see on sama lai kui on meie buss.. aga ei. Mingi hetk tuli meile vastassuunast teine samasugune buss vastu ja ta reaalselt mahtus meist mööda. Küsisime ka, et misasja, kuidas ta mahtus? Saime vastuseks ainult, et ´´This is Turkey´´. No on tõesti Türgi, kõik on siin võimalik :D. Bussis pidime endale loosiga tõmbama piloodi. Ma sain muidugi selle piloodi keda ma ei tahtnud alguses üldse saada. Tundus siuke ninatark, aga tegelikult lõppkokkuvõttes oli ta täitsa tore. Mäkke sõitsime 25-30 minutit. Üles jõudes võtsime enda pilootidega paari ning hakkasime stardiplatsile liikuma. Sinna viis väike trepp, mingisuguse 10-15 astmega. Varustus oli ilmselt nii raske, et kõik piloodid ahmisid õhku kui tippu jõudsime. Tippu jõudes hoiatasin enda pilooti, et ma kardan kõrgust ja ei taha tegelikult üldse lendama minna. Ta ütles ainult, et don´t worry ja hakkas mulle varustust külge panema. Vahepeal tegi ta minust paar pilti: ainult minust, mina koos Ecega ning siis meist kahekest. Kõige esimesena startis Lilith. Ta tegi ausalt paar sammu ja oligi juba õhus. Nii tuus. Järgmisena läks Ece ning siis mina. Viimasena läks John. John ütles ka mulle veel, et nägi kuidas mu jalad enne starti värisesid.

Mu jaoks oli start nii kiire. Kuna piloot oli mu küljes kinni (et ma seal taevas surma ei saaks), siis me pidime kõike samme samaaegselt tegema. Mingi hetk ta lihtsalt ütles mulle, et RUN ja ma hakkasin kalju ääre poole jooksma. Meie vari läks küll ilusti lahti, aga ei võtnud tuult alla. Igatahes me jooksime päris pikalt ja mul tekkis juba täielik paanika, et kohe saab mägi otsa ja me ei tõusegi õhku. Õnneks lõpuks ikkagi saime tuule alla ning sõit võis alata! Mul esimesed paar minutit oli nii suur hirm, et ma ei suutnud üldse midagi vaadata ega midagi teha. Õnneks mu piloot oli väga mõistlik ning proovis mind maha rahustada, mis tal ka õnnestus. Mingi hetk hakkasin seda lendamist 100% nautima

Väike vahekommentaar Lilithi poolt: Kui ma nägin pilti paraplaaniga sõitmisest, siis ei olnud küsimustki kas ma tahan minna või ei. Ma tahtsin minna ja läksingi. Minus polnud kübetki hirmu ega ärevust, olin valmis kohe kaljunukilt alla jooksma. Teised vaatasid mind juba imelikult, et mis mul viga on, kas ma üldse saan aru kuhu me praegu sõidame? Jah, ma sain aru, kuid ma ei saanud sinna midagi parata. Üles jõudes olin esimene, kes minekuvalmis oli. Minu piloot Mustafa oli äärmiselt tore inimene. Ta on endale küll unistuste töö valinud :D. Asjad valmis ja davai, paar sammu ning hakka jooksma. Õhus ma olingi! Endiselt ei tundnud hirmu, kuid vaade võttis sõnatuks. Kui Mustafa küsis, mis ma arvan, siis ainult asi mida ma öelda oskasin oli et "I have no words". Küll mu emotsioon oli ikka igav :D. Tahaks veel ja veel!!

Tahan veel mainida, et olen super õnnelik, et Elina lõpuks otsustas meiega liituda. Sellised asjad panevad sind maailma teise nurga alt vaatama.
Elina kommentaar: Ega ma vast ei olekski läinud kui Lilith poleks tahtnud. Seega ma olen elu lõpuni ta võlglane.. Sest ainult tänu temale tegin ma midagi nii lahedat!

Tagasi minu, Elina juurde. See vaade oli tõesti I M E L I N E! Vaade mille nimel võib surra. Mu piloot Sebahattin näitas mulle ümbrust ja näitas kõiki imelisi laguune ja kohti, mis Fethiyes on. No uskumatu ilu ikka. Tegime õhus hästi palju pilte ning videosi, et saaks ka vanaduspõlves neid vaadata. Mingi hetk ta tahtis, et ma seljaga tema poole kallutaks ja siis see paraplaan läks üpris viltu. Aga pildid tulid selle eest megad! Kui olime ma arvan, et kuskil 10 minutit õhus olnud, siis Sebahattin küsis, kas ma tahan natukene ekstreemsust ka? Alguses ütlesin, et eieiei. Siis mõtlesin kuskil minuti võiks kaks ja ütlesin talle, et ´´Im ready!´´. Ta oli sellest nii hämmingus, et hakkas kohe trikke tegema. Nimelt hakkas ta paraplaani kallutama nii, et me lihtsalt keerlesime taevas. Appi see oli niiiiii lahe! Adrenaliin lendas lakke kohe. Vahetult enne maandumist tegime uue tiiru trikkidega. I just love Fethiye!! Kui maanduma hakkasime, siis ma arvasin küll, et nüüd murran enda jalaluud, sest maapind lähenes nii kiiresti. Pidin jalad maha panema alles siis kui Sebahattin ütleb. Ma ise oleks kena paar minutit varem enda jalad välja sirutanud. Õnneks läks maandumine hästi ning mu emotsioonid olid nii laes, et ma oleks vabalt kohe uuele ringile läinud! Peale maandumist tegi Sebahattin minust lühikese video, küsis mis emotsioonid mind valdavad ja kas teeksin seda uuesti. Siis võtsime enda asjad ning läksime nende putkasse, et pilte ning videosi vaadata. Seal oli nii mugav süsteem. Kõik pildid olid mingisuguse pulga peal ja need lihtsalt tõsteti otse su telefoni ümber. Seega mul on nüüd kena kogumik megailusaid ning lahedaid pilte! Jaaa muide, me saime kõik paraplaaniga lendamisest endale sinikad. Me oleks saanud neljakesi teha sinikate klubi.

Pool meie ülilahedast seltskonnast!

Enne õhkutõusu väike photoshoot Sebahattiniga

Because I did it! Never been happier!

Õhtul läksime peatänavale jalutama ning laguuni ujuma. Tagasi kõndides meenus, et peaksime järgneval päeval toimuva paadireisi eest maksma. Seadsime enda sammud samasse reisiputkasse. Seal kohapeal oli mu piloot, kes leidis Johniga ühise keele. Igatahes, ta pakkus välja, et me võiksime minna ühe mäe otsa päikeseloojangut vaatama. Me isegi ei mõelnud selle peale, olime kohe nõus minema, sest why not? Kuna ujumisest olid riided niisked, siis tahtsime ruttu midagi muud selga visata ning veini osta. Seega jah, kahjuks magasime me päikeseloojangu maha. Kohta see õnneks koledamaks ei teinud. Jällegi sõitsime autoga eriti aukliku ning ohtliku teed mööda mäkke. Mingi hetk jäime seisma ning hakkasime jala edasi liikuma. Sebahattina juhatas meid mööda kivist rada kalju äärele. Vaade oli hingematvalt imeline! Jõime kalju otsas veini-õlut ning nautisime enda puhkust täiel rinnal. Ainukene miinus oli, et kõik kivid, mille peal seal istuda sai, olid nii kuradi teravad. Olime seal kuskil tunnikese. Oleksime olnud ilmselt isegi kauem, aga sääsed tulid välja ning hakkasid meid kõiki närima. Tagasi minnes oli nii pime, et ma kõndisin 2x valesse suunda. Õnneks üks meie seltskonnast teadis kuhu minema peab. Elupäästja :D. Jõudsime kõik elusalt ja ilma ühtegi kriimuta autoni. Seisime natukene auto juures ja imetlesime seda taevast ja mõtlesin, et nii kurb, et me peame varsti sellisest paradiisist lahkuma.

Kuna veinist-õllest oli meil kõigil juba tuju sees, siis otsustasime, et hotelli tagasi jõudes peseme end kiiresti puhtaks, vahetame riided ning läheme ööeluga tutvuma. Kuna mul endal polnud nii palju riideid kaasas, siis varastasin ühe Ece pluusi ning kaelakee (not even sorry). Saime hotelli ees poistega kokku ning võtsime suuna pubide poole. Esimeses pubis, mis silma jäi, tantsisid Türgi poisid leti peal. :D Mõtlesime, et okei, siin päris palju inimesi, jääme siis siia. Seal mingi hetk läks pidu päris hulluks ära. Poisid hakkasid tüdrukuid leti peale kutsuma. Me peitsime end kiiresti ära, sest ei oleks tahtnud väga kõikide ees tantsu lüüa. Tellisime endale kamba peale suure kausitäie kokteili. Maksis see kuskil 20 eurot ainult. Maitses hästi ning ilma valetamata tegi ikka purju ka. Kui see otsa oli saanud tellisime endale Pina Colada jäätisekokteili. See maitses nii hästi, et ma oleks võinud seda süüdimatult jooma jääda. Ilmselt oleksin ma lõpetanud siis vägaväga purjuna jumal teab kus :D. Samas pubis olid ka paar tüdrukut, kellega John oli eelneval ööl tutvust teinud. Tüüp jättis meid lihtsalt maha ja läks nende juurde. Meie juurde tagasi tulles sai kohe peapesu kätte. Peale pubi läks meil kõht nii tühjaks. Ece tahtis saada suppi, seega me läksime supijahile. Kahjuks suppi me ei leidnud ja ühinesime poistega, kes olid läinud kuskile Türgi kodused toidud kohta. Tellisime endale kanawrapid ja need olid jumalikud! Liha maitses sama hästi nagu Eestis! Kõht täis, tuli kohe uus energia! Otsustasime, et davaii lähme ujuma! Sest kes ei tahaks öösel imekaunis kohas ujuda? Ma ei tea küll.. Mere äärde kõndides möödusime samast pubist, kus olime eelnevalt olnud. Teate mis seal oli? Seal sees oli vahupidu! See tundus nii lahe ja kuna meil olid nagunii kõikidel ujumisriided seljas, siis läksime ka peole! Vahtu tuli igalpoolt ja nii palju! Haha, seal oli üks väga naljakas paarike. Ma arvan, et nad olid liiga palju joonud, aga pole hullud, sest nad nautisid seda pidu ilmselt kõige rohkem. Naine istus seina ääres vahu sees ning tema mees lasi mööda põrandaid ringi. :D Põhimõtteliselt ujus vahu sees ning nautis enda elu täiel rinnal. Ainukene miinus, et ta seal vahu sees ujudes ei näinud midagi ja ujus kõikidele otsa koguaegu. Peale 10 minutit otsustasime edasi liikuda. Mere äärde jõudes nägime, et kahjuks on nii suured lained, et ujuda me saa. Hoidsime jalgu lihtsalt vees ja nautisime laineid. Mingi hetk viskasime kõik liiva peale kummuli ning vahtisime taevast. Jällegi oli moment, kus me kõik hindasime seda, et meil on elus selline võimalus antud.

See päev jääb mulle eluks ajaks meelde! Ma ei ole kunagi nii palju ägedaid tegevusi ühel päeval teinud.. ja nii vingete ja armsate ja kallite inimestega! Let´s do it again soon!!